Container

Turbulents

Martin loeb hetkel juba langevarju aabitsat ja käsil lk 24. Igasugused hirmutavad asjad on seal tema jaoks kirjas - turbulents.
Nagu minujaoks poleks olnud hirmus nr 63 ja tõus pärast matu tp.

2268

Enne mind siis lõpetas 2267 maratonisti. Aeg 5:23:38. Olen endaga väga rahul. Arvestades seda, et pole kuu aega mingit trenni teinud, põlv vigane, suusad üle 15 aasta esimest korda all ja pole kunagi elus nii pikka distantsi oma jalgadel läbinud.
Kindlasti poole parema tulemuse sain, kuna kogu varustus oli sõprade laenatud. Ma lõpetasin ja nahk oli põhimõtteliselt kuiv. Ei tundnud külma ja polnud liiga soe. Suusk libises ja pidas minu jaoks hästi. Kahjuks ei oska väga kommenteerida, kuna pole varem palju suusatanud. Täna on ainult õlal üks lihas väga valus. See vist sellest, et hoidsin põlve ja käsi sai selle võrra rohkem vatti.
Kokkuvõtlikult võiks ütelda, et pole see maraton midagi nii hullu.

3632

See on siis minu stardijärjekorra number. Eks pühapäeva õhtul näeb kas saan kellesti mõõda, või pean teiste kandasid vaatama. Selge on see, et stardis pean vähemalt 20 minutit vilistama ja ootama, kuni saab üle stardijoone.

Ärge solvuge

Teie raudmehed, maratonistid, maanteeratturid, triatlonistid jne jne. Aga minumeelest on see pika maa läbimine täielik aja ja ressursi raiskamine. Ei mingit funni asja juures. Lihtsalt rühid kuhugi kaugel oleva finishi või lõpu poole. Ainuke lõbu mis on, on võitjal ratturil, kui ta saab käed lenksadest lahti lasta ja finishi joone ületada või siis suusataja kui libiseb selg ees üle finishi.
Ma saan aru orienteerujatest, kellel selle jooksmise ajal on vaja ajusid ragistada ja asi on huvitav. Metsas rattaga sõites on iga kurvi taga üllatus ja iga väike küngas erinev - see on OK. Huvitav on tennis, võrkpall, jalgpall või milline iganes sportmäng, kus on iga liigutus erinev ja situatsioon uus. Rääkimata surfamisest, langevarjutamisest või lumelauatamisest.
Eile siis maratoni ettevalmistust tehes suusatasin Pirtal ca 2 tundi ja 20 km. Enesetunne väga hea ja 3 korda nii palju läbida võiks küll:-) Aga nohh... Eks see pühapäev üks suuremat sorti nühkimine tuleb.
Aga kuna kõik inimesed on erinevad, siis osadele meeldivad emad ja teistele tütred.

Miks siis nüüd maratonile?

Eks ta algas kunagi ühes lauas istudes ja sõpradega napsu võttes. Tegime sõbra Martiniga kokkuleppe. Kui mina sõidan läbi Tartu suusamaratoni, siis tema tuleb langevarjuga hüppama. Kõik töökaaslased ütlesid, et ma sain ikka kõvasti petta selle tehinguga. No eks ta natust tõsi ole, aga langevarjureid on alati juurde vaja:-)
Põlvevigastuse pärast ma matsin selle plaani alguses maha. Jällegi olid töökaaslased need, kes rääkisid, et ma olen surnud enne kui lõpetan. Eriti arvestades, et viimati olid mul suusad all 15 aastat tagasi. Vot siis neljapäeval otsustasingi, et vaatame kas on mehed rauast ja laevad puust või vastupidi.
Martin tõi neljapäeva õhtul suusad, saapad ja kepid Trummi suusarajale ja jagas esimesed õpetussõnad kuidas suusatamine käib. Päris raketiteadus ei ole, aga omal ajal olid suusad puust, määrdeks tõrv ja klamber kukega. Eks iga algus on raske ja nii ka suusatades, Kuigi esimesel korral ma nüüd ei kukkunud kordagi. Tegin õhtul 6 ringi. Pidamine ei olnud just kõige parem, aga libises hästi ja hakkama sain.
Reedel olin üksi rajal ja panin korralikult pidamist. Kokku 8 ringi ja lõpetades oli enesetunne päris hea. Päästis see, et tõusul ei kaotanud niisama energiat.
Laupäeval oli selle eest rajal puhas liuväli. Lumest oli asi kaugel ja radade asemel olid nagu mingid luited. Pidamine oli null ja raja sai läbida paaristõugetega. Kokku kolm kukkumist - no jääl nagu tegelikult uisutatakse ka, mitte ei suusatata. Ringe 10.
Ring peaks olema 1,3 km Trummis ja kõik päevad olen selle läbinud ca tunniga.
Maratonil oleks plaan sõita 10km tunniga sinna sisse võiks söömine joomine mahtuda. Rapsima kindlasti ei hakka. Peamine, et põlv probleeme ei tekitaks. Kui hakkab valutama tõmban kõrvad lidusse surun ego maasse ja tulen rajalt ära!!