Miks siis nüüd maratonile?

Eks ta algas kunagi ühes lauas istudes ja sõpradega napsu võttes. Tegime sõbra Martiniga kokkuleppe. Kui mina sõidan läbi Tartu suusamaratoni, siis tema tuleb langevarjuga hüppama. Kõik töökaaslased ütlesid, et ma sain ikka kõvasti petta selle tehinguga. No eks ta natust tõsi ole, aga langevarjureid on alati juurde vaja:-)
Põlvevigastuse pärast ma matsin selle plaani alguses maha. Jällegi olid töökaaslased need, kes rääkisid, et ma olen surnud enne kui lõpetan. Eriti arvestades, et viimati olid mul suusad all 15 aastat tagasi. Vot siis neljapäeval otsustasingi, et vaatame kas on mehed rauast ja laevad puust või vastupidi.
Martin tõi neljapäeva õhtul suusad, saapad ja kepid Trummi suusarajale ja jagas esimesed õpetussõnad kuidas suusatamine käib. Päris raketiteadus ei ole, aga omal ajal olid suusad puust, määrdeks tõrv ja klamber kukega. Eks iga algus on raske ja nii ka suusatades, Kuigi esimesel korral ma nüüd ei kukkunud kordagi. Tegin õhtul 6 ringi. Pidamine ei olnud just kõige parem, aga libises hästi ja hakkama sain.
Reedel olin üksi rajal ja panin korralikult pidamist. Kokku 8 ringi ja lõpetades oli enesetunne päris hea. Päästis see, et tõusul ei kaotanud niisama energiat.
Laupäeval oli selle eest rajal puhas liuväli. Lumest oli asi kaugel ja radade asemel olid nagu mingid luited. Pidamine oli null ja raja sai läbida paaristõugetega. Kokku kolm kukkumist - no jääl nagu tegelikult uisutatakse ka, mitte ei suusatata. Ringe 10.
Ring peaks olema 1,3 km Trummis ja kõik päevad olen selle läbinud ca tunniga.
Maratonil oleks plaan sõita 10km tunniga sinna sisse võiks söömine joomine mahtuda. Rapsima kindlasti ei hakka. Peamine, et põlv probleeme ei tekitaks. Kui hakkab valutama tõmban kõrvad lidusse surun ego maasse ja tulen rajalt ära!!