Avalaks

Kogu see üli kiire nädalavahetus algas peale reede õhtul Pirita muulil jalutades. Helistasin vennale ja uurisin kalaolusid Hiiumaal. Temal oli info et sänas hirmsat moodi võtab ja saagid nii suured, et seljakotis enam koju vedada ei jaksa. Siis algas võitlus kalamees versus langevarjur. Lihtne see ei olnud, kuna sellel aastal hüpata pole veel saanud. Säina püük on aga kevadel üks kõige paremaid püüke. Võitjaks jäi seekord kalamees ja väga õige otsus, kuna laupäeval hüppamist ei toimunud. Seega kella 23:00 väljuvale laevale. Koju jõudsime alles kell 01:00. Siis sai koheselt isa õnnitletud ja natuke vanematega juttu räägitud. Äratus oli 04:15!! Parim võtt on ikka enne päikese tõusu ja selle ajal. Kuna vend oli tulnud peolt, siis pandi mind veel rooli ka. Tohutud lootused ja ootused;-) Jõe ääres vaid üksikud tõelised kalastajad, kes viitsivad nii vara tõusta. Ei saanud arugi sellest, kuidas kaks tundi oli möödunud ja ei ühtegi kala;-( Masendav! Pealegi ei näinud ega kuulnud, et ka keegi teine oleks kala saanud. Selline tulemus siis varahommikul;-(
Pärastlõunal läksime veel kord jõe äärde ja siis sain käsiõngega ühe 0,5 kg haugi. Kuna hetkel on haugi püük keelatud, siis lasin ta koheselt lahti. Samal ajal tulid teated, et hüppepäeva ei toimu. Siis ma ei olnudki enam selle kalapüügi pärast nii õnnetu, kuna ta ei rikkunud hüppepäeva.
Laupäeva õhtul oli isa sünnipäev. Siis sai natuke seda ilma parandatud. Pühapäeva hommikul kell 08:30 laeva. Rohukülast otse Kuusikule.
Kohale jõudsime täpselt. Esimestele tõusudele ei saanud, kuna klubi kama polnud lennuväljale jõudnud. Esimeselt tõusult tuli M alla varuvarjuga. See tegi mind veel ettevaatlikumaks. Panin omale kama selga juba üks tõus varem. Sangad kinnisilmi kätte ja samuti avamisrõngas. Seda viimast nii püstises kui pikali asendist. Kui siis lõpuks jõudis kätte minu tõus, ei olnud hirmust kui sellisest haisugi. Tohutu soov oli lennukisse saada ja veel suurem soov sealt välja hüpata. Minu jaoks esimene tõus nii AN2-ga, kui aastal 2005. Väga imelik oli see et, kohe kui mootoril pöörded ülesse lükati olid ka rattad maast lahti. Kui esimesel ringil 1500m pealt IAD õpilasi hakati välja viskama oli mul tohutu soov neile järgi hüpata. Aga ootasin ikkagi kuni lennuk tõusis 2500m peale. Siis uuesti uks lahti ja oligi minek;-) Uskumatult hea tunne oli. Samal päeval jõudsin veel viimasele tõusule. Õhtul oli nii läbi, et kukkusin voodisse ja seda kas teki peale tõmbasin, enam ei mäleta;-) Nüüd siis tuleb oodata järgmist nädalavahetust…