Hooaeg avatud

Avatud hüppehooaeg nii nagu peab. Paar üksikut hüpet said mõned nädalad tagasi ka tehtud, kuid... Hüppamiseks saab ikkagi seda pidada, kui saabud hommikul vara lennuväljale ja õhtul lõpetad koos parasemudega kõrtsis praadi süües ja siidrit juues. Kokku päevaga neli hüpet. Igas hüppest sai tunda ainult rõõmu. Kuigi juhtus ka väike insident. Ma ei osanud kuidagi arvestada sellega, et trackdives enne mind väljunud mees nii täpselt minu alla lendab. Tema ju mind näha ei saa. Kui mina parasiili märkasin, oli ta juba minu all ja nii ma talle peale kukkusin. Õnneks keegi viga ei saanud ja parasiili lendu see eriti ei seganud ka.
Ja nüüd näide tagumiku tundest! Esimest korda elus ma viskasin varju pakkides varju uuesti lahti, kuna ta ei läinud korralikult kotti. Tavaliselt olen pakkinud põhimõtte järgi, et vari on tehtud avanemiseks või pack fast, pull low, ... Ütlesin küll Kristile, et vaata sellise pakkimise tegin ja et see võib tähendada hoopis selle varjuga sõitu, millega ma veel lennanud ei ole:-)
Järgmine hüpe oligi see sama trackdive millest ennist kirjutasin. Selle alguse äparduse pärast jäin teistest ülesse poolte. Laiali mineku ajaks jäin täpselt Villemi ja ekstremisti vahele. Mõlemal teada tuntud varjud, mis avamisel tahavad oma kapriise välja näidata. Viskasin meduusi ja hinge kinni hoides lootsin ilusale ja sirgele avamisele. Tuligi perfektne avamine. Nii et kui perse tunneb, siis ära kõhkle, vaid usalda teda.