Kelle nägu naerul, kellel lõhki

Ei tule enesega rahul olev ja ülbusega tikitud naeratus näole mitte ainult esimest korda langevarjuga hüpates. Kolmapäeval lõpetasin lohetamise natuke varem. Mees kes lohe alla aitas võtta küsis kohe, et millega merel hakkama said? Hakkama sain oma esimese saltoga, kus ilusti püsti jäin!! Küll ei liikunud edasi, aga liiga suure üllatusena tuli seegi, et püsti jäin ja lohe peakohal oli. See oli vähem kui aasta tagasi kui ostsin esimese lohe. Nüüd alles hakkan aru saama kuidas sellega lennata, hüpata, pöörata sõita sinna kuhu ise tahad jne. Et kõik see kontrollitult toimuks ja enesele ja teistele ohutu oleks. Nagu arvata võib, ei ole see aasta kerge olnud.
Nüüd proovin vähe haaval õpetada Kristit sõitma. Esimese lennutamised maapeal läksid väga ilusti. Nädala alguses oli plaan juba vette minna. Tuul oli tugev ja võtsime väiksema 12m2 lohe. Seda polnud ta varem lennutanud. Proovis natuke maal, et lohega harjuda kui järsku... Üks tugevam tuule iil just sellel hetkel kui lohe oli madalal ja veojõu osas. Siis see lend tuligi. Mandumine külili liivale, lisaks lohisemine mööda liiva. Tulemuseks katkine lõug ja põsk:-(
Kui Kristi teile nüüd katkise näoga vastu tuleb, ärge siis arvake, et mees peksab;-)